Su vanaemade armastus.
Kui pehme, kui sügav.
Väljendades ennast nii mitmetel viisidel, mõnikord karm, mõnikord hell.
Adudes ilu. Tõelist ilu.
Sa näed seda, kui sa näed vanaema.
Kes tuletab meile meelde surma.
Kas see pole ülim, et äratada meid ellu?
Või pigem mõista, et seal ei olegi vahet, see on kontinuum.
Vorm ja vormitu.
Vormitu on alati vormis. Alati.
Kui sa kord avad oma hinge silmad ja kuulad oma südame häält.
Siis oled sa kohal.
Kuskile mujale ei ole enam minna.