Kutsudes ise esile orgasme ilma igasuguse välise stiimulita, küsitakse tihti minult, kas naistel on mehi vaja?
Mitmed teadlased uurivad, mis määrab inimese elukvaliteedi ja õnnetunde. Kuna meie meel on pea kõike võimeline tõestama, mida ta soovib, siis me kaldume leidma tõestust enda eelnevatele ideedele. Seega me leiame ka teadusest toetust arvamusele, et pikaajalisel abielul on positiivne mõju meie heaolule, kuid samas ka arvamusi, et üksikud ilma lasteta naised on kõige tervemad ja õnnelikumad.
Meil on suhteliselt tugevalt kinnistunud idee, et naisena on sul meest vaja. Kui sul meest ei ole, on sul justkui midagi viga. Aegadel, kui ma olen olnud vallaline ja minult on küsitud, kas mul on partner, ja mu vastus on olnud eitav, olen tihti osaks saanud kaastundliku reaktsiooni, oh ei, miks küll mitte? Kuidas nii! See reaktsioon on mind alati segadusse ajanud, sest enamus aegadel ma olen tundnud ennast hästi iseendaga ja harmoonias oma eluga. Vahest enda ümber vaadates, nähes kui vähe on eluterveid suhteid, tunnen ma pigem kaastunnet inimeste üle, kes on suhtes ja mõtlen, oh ei! Miks te olete koos? Kuidas nii? Ja mina isiklikult ei ole tugev iseseisev naine, kellel ei ole meest vaja.
Tegelikult selle küsimuse, kas naisel on meest vaja, sõnastus iseenesest on problemaatiline. Ja otsene vastus sellele küsimusele oleks ei, ma ei vaja meest. Enamus inimestel tänapäeva läänemaailmas ei ole “vaja” partnerit, kuna nad on iseseisvad nii materiaalselt kui psühholoogiliselt ja pigem kasvab aina vajadus olla mina ise, olla nii nagu mulle meeldib, teha asju, mis mulle meeldib sellisel viisil nagu mulle meeldib ja mida mina pean õigeks vastavalt minu taustale ja väärtushinnangutele.
Suhted muutuvad koormaks kompromisside, eelduste ja arusaamatuste tõttu, kus me ei saa olla need kes me oleme. Seega suhted muutuvad keerulisemaks, kuna egoism on aina kasvav väärtus ja alandlikkus kahanev. Mõtteviis on mina, mina, mina ja mida mina sellest saan, mitte sina, sina sina ja mida ma saan anda.
Kui me seisame silmitsi oma suurima õpetajaga partneri näol, mis vajutab ego punkte, millest me tihti ei ole valmis läbi minema, ei ole valmis läbi minema kannatusest, et jõuda armastuse sügavuseni selle sõna kõrgeimas mõttes, ehk ületada oma ego. Mõned meist on. Aga siit tekib teine küsimus – kas meil on tõesti vaja kannatada selleks, et õppida? Mis ajast me oleme nii kiindunud ideesse, et ainus viis kuidas tõeliselt kasvada ja areneda on läbi kannatuse? Kindlasti sa arened läbi raskuste, aga kas saab ka ilma? See on küsimus, mida võiks endale esitada. Kas mul on vaja jääda partneri kõrvale ja läbi elada ego valupunktid või saan ma teadlikult mõista õppetundi, mida partner esile kutsub, aga minna sellest ise läbi vähema kannatusega ja jõudes samasugune tervenemise ja armastuseni endas?
Kas minna või jääda? See küsimus peidab endas tegelikult küsimust, millest on mul elus üldiselt vaja lahti lasta, millistest mustritest, emotsioonidest, mõtetest, millest ma kinni hoian, mis põhjustab korduvat kannatust ja ei luba armastuse energia vaba voolamist? Kas ma olen võimeline sellest suhte kontekstis lahti laskma? Või ehk on suhe hoopis takistuseks, et kogeda armastuse seisundit, selle asemel, et toetada sinna jõudmist?
Mida me tegelikult suhetes ja seksis otsime on ühtsus, üksolemine. Kuid selle asemel me näeme oma eraldatust ja ühtsuse unistus laguneb tuhandeks tükiks. Et siis killud üles korjata, hakkame ennast tõestama välise näitemänguga, tegema, pürgima, jõuliselt parandama, et saavutada “ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni” näilist kuvandit.
Mõnikord võivad suhted olla kui väliseks kardinaks, et peita meie sisemist üksildustunnet. Kas sa oled rahulolevam suhtes või ilma selleta? Ole aus. Kas sa kasutad välist kuvandit, et peita oma sisemist üksildustunnet. Koge üksilduse terviklikkust, haavatust, ebakindlust. Vaata talle otsa. Vaata ta sisse, ole sellga. Ja seda hoolimata, kas sa oled suhtes või mitte.
Inimestena me kogeme eraldatuse ebakindlust ja igatseme ühtsuse järgi. Aga see tunne on nii mehega kui ilma. Ja sellele tuleb otsa vaadata ja tegeleda nii suhtes kui ilma. See on elu osa. Kord kui ma tundsin ennast mõned päevad stressis ja jagasin seda tunnet oma kalli sõbrannaga, ütles ta, see on lihtsalt elu, mis su sees pakatab. Elu on ideaalne oma terviklikkuse sügavuses, mitte piltilusas välises kuvandis. Elu on ideaalne kogedes armastust oma südames. See on ideaalne, kui sa oled ühenduses. Ühenduses sügavuti, mitte näiliselt.
Tihti võib olla väljakutsuv näha iseenda haavu ja puuduseid suhtes ja nii lihtne on laskuda teise süüdistamisesse, kui me tunneme valu ja frustratsiooni. Samal ajal, kui väljendada ausalt, kus sa oled ja kes sa oled, ja andestades iseendale, rajaks tee avatud südamele. Siiski siin tuleb olla hoolikas, et me ei kukus ego õigustamise lõksu “Ma olengi selline” ja võttes seda kui vabandust, vaid lihtsalt kui ausat tunnistust.
Lõdvestu südamesse ja kommunikeeri valu, mida sa tunned. Pea meeles, et kõik mida sa mõtled, ütled ja teed on lõpuks sinu ja universumi vahel ja see teine on lihtsalt osa suuremast suhtest, kus sa otsid ühendust iseenda hingega.
Selleks, et toetada ühenduse hoidmist, peame me pidevalt tööd tegema väliste eelduste lahti laskmisega. Lase lahti, lase lahti, lase lahti, lubades kogeda praeguse hetke sügavust. Hinga sisse praeguse hetke sügavust ja hinga välja hirmu, et sa pead tegema, et sa pead olema, vaid lihtsalt ole. Sina oled ja tema on. Olemine ühtsuses.
Sa võid visualiseerida niite, millest sa kinni hoiad. Sõlmi nad kas pehmelt lahti ja lase nendel niitidel hõljuda õhu avarustesse, lubades universumil hoolitseda selle energia eest või kui vaja, lõika nad teravalt lahti. Tunne seda valu ja luba tal minna. Kiindumusest tuleneva valu läbi elamises ei ole midagi halba, et saavutada kergus, värskus, praegune hetk. Kui sa armastad kedagi, lase neist lahti. See võib olla hirmutav, kuna me otsime turvatunnet, pühendumust ja lubadusi. Kuid see muudab koosolemise valikuks.
Naistel ei ole mehi vaja. Naise südamel on vaja armastada ja teenida armastusest. Kas inimkonda või meest. Asja iva ei ole mehe “vajamises”, aga minu jaoks isiklikult teadlikus valikus ja soovis olla mehega partnerluses oma elus, et õppida armastama läbi suhte konteksti, et otsida sügavust ja jõuda kasvu ja avardumiseni nii seksuaalsuses kui armastuses. Inimeste vaheline armastus võib olla kaunis teekond, mida valida, et luua ühendus iseenda hingega.